Ka sellel päeval on küprose saar meid vastu võtnud vägagi kenasti. Käisime külastamas taaskord ühte uhket viietärni hotelli nimega Kanika otse mererannas. Hotellis on umbes 350 nubrituba ning mahutavus üle 500 inimese.
Iga hotelli toitlustus on otsekui väga läbimõeldud ning sünkroonis jooksev toitlustuskett, Hotellil on mitmeid restorane ning igas restoranis ka erinevad köögid, kuid pea köök on siiski üks. Hotelli köögi kompleksi kuulub kuumköök-, külmköök-, pagar-kondiitritöökoda-, lihatöökoda-, juur- ja puuviljade ettevalmistamise ruum ning teised abiruumid. Kõik töökojad on üksteistest eraldatud pikliku koridoriga ning klaasist seintega. Hotelli peakoka sõnul järgib kogu hotell HACCP süsteemi ning allub ISO standarditele. Ka kohapeal olid näha rangete hügieenieeskirjade täitmise kord. Köögipoole töötajatel on loomulikult eraldi söökla, kus süüa saab kolm korda päevas ning seda tasuta. Enne koju minekut toidetakse iga töötaja kõht veel korralikult täis. Kõik töötajad kannavad kindlaid jalanõusid ning sanitaariideid ja peakatteid. Päevas tehakse toitu umbes 700-le inimesele üle kogu maailma. Ning toiduvalik kohapeal on lai, kookidest lausa 7-8 erinevat sorti, lihadest 3-4 ning kõik muu. Rääkimata sellest, et kohapeal on ka omaette pizzameister kes valmistab hotellikülaliste silmade all hõrgutavaid pitsasid. Meie kooli õpilastel oleks võimalus selle suure meeskonna valvsa pilgu ning õpetussõnade all ennast edukalt täiendada.
Olgu veel öeldud, et kogu külastuste ning maitsvate toitude maitsemise juures, mis olid tõepoolest maitsvad on lähetusel viibivatel asjaosalistel hiljem tõsine mure kaotatud lisakilosid maha kulutada.
Mõninga vaba tunni jooksul saime külastada ka kohalikku suuremat ostukeskust kus hinnad on meie hindadega siiski suhteliselt sarnased. Kaup siiski mõnevõrra teine. Kõige keerulisem Paphose linnas ja üldse küprosel on minu jaoks siiski nende vasakpoolne autoliiklus, autod sõidavad meie jaoks täiesti valelpool teed ning ka ise jalakäiana teed ületades vaatame esmaslt hoopis valelepoole. Ehmatus on ka suur kui nurgatagant tuleva auto rool asub hoopis valel pool ning tundub justkui autod sõidaksid üksinda ja ilma juhita.
Õhtupoolsel ajal võtsime ette külstuse nende kohalikku õhtukooli, kus tunnid algavad kell 18 ning lõppevad tavaliselt kell 20.30. Tegemist on täiskasvanud õppuritega kes õpivad küll riiklikus koolis aga siiski väikese tasu eest (aastamaks 68 eurot). Eraldi haridusnõuet õppe alustamiseks neil justkui ei ole. Enamus õppureid tulevad vabatahtlikult kuid mõned on saadetud ka oma tööandjate poolt. Täiskasvanud õpe kestab 1 õppeaasta ning toimub kaks korda nädalas kohalikus koolimajas kus erinevad erialaspetsialistid annavad edasi oma teadmisi. Meil õnnestus samas koolis käia ettekannet tegemas just toitlustus- liha eriala õpilastele, kellest enamus töötasid juba kohalikes hotellides ja koolis käivad selleks, et oma oskusi veelgi täiendada. Meie suur soov oli kutsuda neid ka oma oskusi täiendama meie kooli lihakulinaaria ning ka pagar- kondiitri erialale.
Pea pooleteise tunnise ettekande jooksul tekkis õppijatel loomulikult palju küsimusi ning oli ka aru saada, et huvi meie kooli vastu on suur.
Alumise pildi paremalt paistab kooli direktriss, Kristi Luht, Ülle Soeson, küprose poolne võõrustaja Yiannis ning kaks kutseõpetajat. Kooli direktriss tänas meid väga meeldiva esitluse eest ning viis meid tänutäheks ka loomulikult õhtust sööma, milleks oli kohalik pererestoran oma maitsvate aga olgu öeldud, et üüratult suurte portsionitega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar